— Cos’u l’é u ghìndou?

— U l’é quellu ordégnu de legnu ch’u serve a tiâ sciü l’ægua da-a giüsterna pe dâ da beive a l’ortu.

— Me gh’apruviô...

— Alua, tiime sciü çentu segge d’ægua e mi te regaliô in cangiu ün gottu de læte.

— Va ben. —

U Giangiu u purtò u mariunettu inte l’ortu e u ghe mustrò a mainea de gjâ u ghindou. U Pinocchiu u se misse sübbitu o-u travaggiu; ma primma d’avei tiòu sciü e çentu segge d’ægua, u l’ea tüttu bagnòu de süu da-a testa a-i pê. ‘Na fadiga a quellu moddu li u nu l’aiva fæta mai.

— Scinoua questa fadiga de gjâ u ghindou — disse l’ortuan — l’ho fæta fâ o-u mæ azenettu: ma ancö quellu povou bestia a l’é in fin de vitta.

— Me ghe purtiesci a veddilu? — disse u Pinocchiu?

— Vuentea. —